Alates tänasest muutub meie logiraamat blogiraamatuks, sest maabusime Vormsil ja jahta, meie truu kaaslane ning tema tubli laevameeskond lehvitasid meile hüvastijätuks ja andsid lootust, et seilame kunagi kindlasti veel.
Sadamakail olid meil vastas uued võõrustajad – Elle Keskkonnaametist ja Meelis MTÜ-st Läänerannik.
Päev oli juba lõunas ja seepärast teinegi pool planeeritud esmatutvuseks saarega. Paljudele kujunes see siiski ka taaskohtumiseks. Siin oli oldud ehitusmalevas, oli varemgi käidud talgutel/välitöödel, Vormsi festaril, teatrit tegemas, laulukoori ja rahvatantsurühmaga esinemas, rääkimata kooliekskursioonidest või rattamatkadest.
Alustuseks viidigi meid kuulama saare aja- ja kultuurilugu. Kõige suurema püsiasustusega väikesaarel on vahva kool ja lasteaed, mille juurde kuulub tänapäeval juba ka väga haruldane kooliaed.
Kooliaed - mõnele nostalgiline mälestus, teisele uudne kogemus...
Pikaajalised on traditsioonid koduloo õppes, samuti on tugev side põlvkondade vahel, sest koos tehakse ka peenemat näputööd.
Moodsa tsivilisatsiooni juurde tagasi jõudmine tekitas kahetisi emotsioone: osadele tegi rõõmu elekter ja pangakaardi kasutamise võimalus, asfaltteed, teised aga oleksid kohemaid olnud nõus tagasi pöörduma.
Kokkuvõttes: päev ja õhtune saun andsid võimaluse omavahel mittetöiselt suhelda ja tuttavamaks saada.
Justkui lisaboonusena toimuvad meie saarel viibimise ajal Olavipäevale pühendatud sündmused. www.vormsi.ee
