5. päev – Ruhnu karuga Ruhnul

Hommik Ruhnul oli helge. Maapind enam ei kõikunud me jalge all. Tõsi, taevas oli tinahall ja vihma sadas. Aga kohvihetki kambüüsis see ei seganud. Mõnus on üle kruusi ääre vihmatäpilist illukat vaadata. Ilmataat oli täna kõigiti päri meie plaaniga lüüa rannaäärse hobusekopli kraavi äär võsast puhtaks. Vihm lakkas täpselt viimase võileiva järel, mil oli aeg end tööle sättida. Pilvealune ilm on suviseks töörassimiseks parim, hoiab nii mõnegi higiliitri kokku.

Kui lõunaks laeva supile jõudsime keerati taas vihmakraanid lahti. Hämmastav ajastus! Meid ei üllatanud enam sugugi kui kella kolmeks, mil kohaliku takso (kastiga veoauto) järgi olime kutsunud, vihm taas lakkas.

Kraaviäärne langetus edenes jõudsalt, eriti peale seda kui maaliline kadakane hobusekoppel end teiselt poolt juba ilmutama hakkas. Pärastlõunaks oli juba nii suur tükk tehtud, et võisime lubada endale tibake lühema tööpäeva (keegi ütles, et täna peakski tema asutuses lühendatud tööpäev olema) ning hoolitseda ka kultuurilise külje eest. Läksime Ruhnu rahvamajja Nõo kiriku meesansambli kontserdile. Muusikatund kujunes meeleolukaks, eriti moment, mil sajanditaguseid ja vanemaid vaimulikke laule laulnud härrasmehed võtsid välja vilepilli ja djembe.

Esimese päeva Ruhnus lõpetas mõnus õhtu jahtas, härjasilmad, soe tee, omlett, sibula ja peekoniga praetud Ruhnu kukeseened, mustika-põldmarja toormoos, jutud ja laulud. Tuul taas tõuseb, tark on paar kivi telgi külge siduda.


Vasakul on talgulisi ootav kraaviäär


Saag täis ja tööle! (aitäh Liqui Moly Eesti OÜ-le, kes toetas Talguregatti biolaguneva saeõliga!)


Kraaviäär hakkab ilmet võtma


Võsa langenud


Kontsert Ruhnu rahvamajas


Miks peatuses ei ole bussigraafikuid?


Runbjarn Ruhnu keeli pole ju miskit muud kui Ruhnu karu

Advertisements
Rubriigid: Talguregatt2010. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to 5. päev – Ruhnu karuga Ruhnul

  1. Evelin ütles:

    Peale tööd, mis täna oli peamiselt mahavõetud võsast hunnikute loomine ja kujundamine, käisime Ruhnu rahvamajas kontserdil. (Tarmo kirjutas sellest päeva kokkuvõttes.) Nii sürri asja polnud ammu näinud-kuulnud. Tagantjärele mõeldes oli see justkui Jaan Pehk kirikus. Nõost pärit vaimulikud härrasmehed oleks justkui teadnud, et vähemalt kolmandik publikust on Tartust või selle lähikonnast. Nagu Jaan Pehkil. Aga olgu. Igal juhul peale sellist elamust tundus kuidagi sobimatu minna mööda asfalteeritud teed koju, mistõttu võtsingi ette retke läbi metsa Limo randa ja sealt jahta peale. Tee peale jäid ka Ruhnu kirikud ning mul avanes võimalus olla vanas puukirikus viimane külaline ja sulgeda uks enda järel. Suur au igal juhul. Peale seda võtsin suuna läbi metsa Limo peale. Metsas oli nagu kukeseeni pärast vihma ja mustikad olid kõik korjamata. Kuna korilus on mulle meeltmööda, siis marjad korjasin küpsisekarpi ja seened salli sisse.
    Limo peale jõudes hämmastusin taas kaunitest luidetest rannas ja valgest liivast. Ringsu sadamasse minnes leidsin rannast vees külmetavad lapsed, pooliku rinnahoidja, ühe plätu ja padja. Meri pakub nii mõndagi. Enne sadamasse jõudmist käisin ikka ujumas ka ära. Kuidas sa meres ääres käid ilma ujumata. „Jänkukesed“ olid merel ja vesi karastav.
    Koju jõudes ootas soe toit ja meeldiv seltskond. Talguregatt on tore. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s