Pärast varajast hommikusööki asusime “lapikest” kadastikku muutma kariloomade elupaigaks. Tihedast võpsikust pargi loomine tundus alguses lootusetu, kuid äsja väljaõppinud hakkajad saetehnika valdajad panid korda vägitegusid. Töö nõudis peale keharammu ka head silma, et kasvama jääksid puud ja kadakad, kes seda tõesti väärisid. Eesti suuruselt 14. saare mõistes oli tehtud töö kindlasti märkimisväärne, kuid hektareid jagub ka homseks ja ülehomseks ja üleülehomseks ja… Kõik ülla eesmärgi nimel karjatatavaid alasid veelgi laiendada. Võrreldes eelmiste saartega töötame kaunis ekstreemsetes tingimustes – nähtud sai nii metalli, traate kui mürske.
Õhtune retk viis meid rannaaladega tutvuma, ühtlasi püüdsime kokku lugeda teele jäävaid pudulojuseid. Tagasi laagrisse jõudsime õhtuhämaruses täis värvikaid elamusi.
ELFi talguregatt 
oooo, neid Osmussaare mürske ja metalle, milline nostalgia! Käisin sealkandis talguretkel 2000 ja 2001 ja me mõtlesime, et leidsime kõik mürsud üles ja lasime ära koristada… metalli olid metallivargad ammu enne ära viinud!
Rääkige parem, kuidas saart majandaval üksikul vanapaaril ka läheb? Või on seal asustus hoopis tihenenud? Tervisi ka eelmise aasta kaasregatlasele Epule, keda nägin pildil roolis (kus siis mujal!) seisvat 🙂
emban teid kõiki,
Kadri