Mõned päevad hiljem: sekka talguregati esimese etapi kokkuvõte

Meie viimane merereisi päev laupäeval, 23.juulil oli sõna otseses mõttes nii kõigutav ja kiire, et tundus mõistlik see koos talguregati 1. etapi kokkuvõttega tagantjärele laiale ilmale lugemiseks kirja panna. Pealegi, nagu me kõik ühiselt Virtsus randudes Runbjarni pardal lõpuringi tehes tõdesime – kogu nädala kirjud muljed vajavad mõningast paikaloksumist ja viimased pildid ilmutamist.

Niisiis – laupäevane lahkumine Abrukalt oli taas ootusärev, kuna pikem merereis seisis ees ning vastutuule tõttu võis oodata korralikku laineloksu. Seda kõike meile tagantjärgi tõdedes tõepoolest ohtralt ka jagus!

Reede õhtul ei raatsinud keegi palju enne kolme magama minna, kuna Reinu lugude vestmine ja ühislaulmine ei tahtnud lõkke ääres kuidagi vaibuda. Kuid varahommikune puder kõhus, laager kokku pakitud ja kogu meie killavoor taas GAZi kasti laotud, transportisid saarevaht Rein koos abikaasa Krista ning sulase Kristjaniga lahkelt kõik meie pere taas sadamakaile. Seal laadisime santsukotid Runbjarnile ning ronisime pärast meeleolukat ühispildistamist laevatekile. Simmu katsetab korraks pardale hüpates laevakoera ametit, kuid otsustab siiski saarele klähvima jääda. Rein ja Kristjan omalt poolt üritavad viimasel hetkel mõnda neidu saarele jäämiseks ära rääkida, kuid sedakorda lähevad läbirääkimised ikkagi luhta. Pambu Abruka ettevõtluse arendamise plaan karakullpuukide aretuseks ja teofarmi loomiseks vajavad veel läbimõtestamist. Võib-olla järgmisel aastal kui me uuesti tuleme (ja me tuleme kindlasti), jätab mõni lisaks puukidele siia ka teise poole oma südamest. Ohjah, Abrukalt lahkuda on kuidagi eriti soe tunne, meie uued sõbrad tänulikult kail järele lehvitamas.    

Peagi kaob tuttav Abruka metsariba kaugemale silmapiiri taha ning avamerele jõudes läheb kohe „lõbustuspargiks“. Jahta kõigub kuis pähklikoor küljelt küljele ja vett pritsib aeg-ajalt üle laevanina tekile. Trümmi ristime peatselt „õuduste kambriks“ – kuna sealt hädavajalike riidejuppide või muu kraami toomine osutub  vägagi kõigutavaks kogemuseks. Sestap püsime kogu kambaga vapralt tekil ja naudime kolmapäevase sõiduga võrreldes täiesti uut merelolekut. Ja see ongi rohkem nagu päris!

Üks Kadridest hakkab peagi Herbertit taga igatsema (kuigi sellist meest me Abrukal küll ei kohanud?!) ja teineteist nad imeväel ka leiavad. Teine Kadri jällegi haarab näpuvigastust trotsides vapralt rooliratta. Talgukoor võtab igaks juhuks ette kogu teadaoleva maismaa- ja merelaulude repertuaari, tegeledes samal ajal vöörisolijate lahkel kaasabil taamal kõikuva horisondi sirgeks ajamisega. Heivi leiab pärast mitmeid mereveega värskendusi endas ikkagi potentsiaali merekooli astumiseks.

Mõne aja pärast annavad osad kohusetundlikumad talgulised oma tagasihoidliku panuse ka Läänemere kalavarude säilitamise nimel… Merereisiks hoolikalt hoitud proviandi tarbimise osas paraku suurt konkurentsi ei teki (ehh, oleks teadnud, oleks metsas rohkem kommi söönud!). Üht-teist pudeneb samas Poseidonile. Õuduste kambris kõige julgemaks käijaks osutub ootamatult Aavo (ilmselt talle meeldisid juba lapsena ameerika mäed ja  tondiloss), kes luugi vahelt kõigi tekilpüsijate palved varmalt rahuldab ja lausa kohvi serveerib. Pikapeale kaob ettevaatlikult kõhtu ka mõni võileib, komm ja baranka…

 

Ühesõnaga, võite aru saada, et igav meil teps mitte ei olnud! Siinjuures kummardus tüürimees Raunole hoolitseva suhtumise eest kõigi heaolu säilimise nimel tekil. Temast saab ükspäev kindla peale väärikas kapten, kes meid veel aastakümnete vältel talguregatil saarelt saarele toimetab.

Keskpäeva kanti tabab tekilviibijaid jahtat jälitavast kõuepilvest jahutav vihmavaling, mis õnneks mõne aja pärast taas möödub ja päikese särama jätab. Kapten otsustab viimaks heisata grootpurje, et meie alus paremini tasakaalus püsiks. Nüüd saab juba trümmis kõiki jäsemeid abiks võttes julgemalt ihuvaevusi kergendamas käia.

Ning oh imet – peagi terendavad taamal järjest Saaremaa ots, Muhu saar, Kuivastu ja Virtsu. Sellega ühes ka 1. etapi talguregati lõpp. Isegi tüürimees tõdeb, et pardalolijad olla kuidagi vaikseks ja tõsiseks muutunud… Aga nii ta paraku kord on, et iga hea asi saab ükskord otsa (ja laevas ongi ainult „otsad“, mitte köied/nöörid – nagu me Runbjarni merekooli läbimisel teada saime).

Mis siis olulisemat Runbjarni tekil peetud lõpuringi põhjal meelde jääb:

–      Mõistagi meeleolukad merereisid jahtaga saarelt saarele, koos sinna juurde kuuluva eripalgelise mere ja pardalt ujumaskäikudega;

–      tõsiasi, kui palju mitmekülgseid elamusi on võimalik ühe talgunädala jooksul hankida – tõepoolest ELFi kirju suvi!;  

–      väike-saarte elu-olu ja looduse oma silmaga nägemine ning viimase taastamisele käed külge panemine;   

–      võõrustajate/töödejuhatajate vahetu olek ja muhedus, ühes nendega kohalikud lood ja juhtumised (eriti Reinu lamba-päästmise lugu, mille oleks pidanud küll linti võtma);

–      värvikas talguseltskond;

–      ja kindlasti palju muud, mille igaüks eraldi enda jaoks alles mõne aja möödudes avastab ning mille pärast talgutele ikka tagasi tullakse.

Palju sellest, mis reisi vältel tegelikult juhtus ega (b)logiraamatusse jõudnud, läheb kindlasti talgufolkloori värvikate lugude jutustamiseks…

Talguregati peaeesmärk – oma kätega saartel looduse heaks midagi ära teha – sai samuti täidetud. Manijal aitasime ühiselt kõretiike puhastada ja rannaniitu hooldada, Abrukal andsime olulise panuse puisniidu taastamiseks.

Nende tööde kõrvalt saime ise kogeda looduskaitse reaalsust ehk seda kui palju aastakümnete vältel väikesaartel toimunud inimtegevuse, karjatamise ja muude muutuste tulemusena on nüüd abikäed taas hädavajalikud, et kaitstavaid kooslusi taastada. Kogesime ka looduskaitsjate ja kohalike entusiastide väljakutset teha selgitustööd eramaaomanike seas nende maade  kasutamisel ohustatud liikide ja elupaikade taastamiseks. Suuresti mandri-inimestena me tihtipeale ei adu, kui keerulised võivad kohati olla inimsuhted väikesel maalapil. Talguregatil nähtu-kuuldu aitas osalejatel kindlasti oma silmaga näha ja paremini mõista, kuidas Eesti väikesaarte loodusel ja selle kaitseks toimetavatel inimestel tegelikult läheb.

Talgujuhina tuleb tõdeda, et ühte talgut ette valmistades ei tea iial, kas ja kuidas lõpuks kõik välja kukub. Hea talgu teevad seal osalevad talgulised, külastatavad paigad, võõrustajad, tehtav töö, nii ühised ettevõtmised kui ise kogetu, lõbusad talgujuhtumised jne. See eriline sünergia tekibki ainult selle talgu ajal, nendes kohtades ja nende inimestega, kes selle loovad. Suur tänu seekordse eheda talguelamuse loomise eest kogu talgugrupile!  

Lisaks erilised tänud meie võõrustajatele ning tööde juhendajatele: Ülle ja Tiit perega Riida talust Manijal, Riinu ja Voldemar Rannap kõretiikide puhastamisel Manijal, Mark Soosaar ja Svea Aavik filmiseansi eest Manija külakeskuses, Rein ja Krista Lember Abrukalt Vahtra talust, saemehed ja abilised Kristjan + poisid, kelle nime paraku ei teagi, kuid kellele kuuldatavasti meie küpsisetort maitses!

 

 

 

 

 

 

 

Viimaks jääb vaid nõustuda Jüri Tuuliku sõnadega: „Meretagused inimesed ei virise. Nad on kannatlikud ja vastupidavad. Mere rahutu, igavesti muutuv stiihia hoiab hinge erguna. Meretagune elu sunnib unistama kõigest kaunist ja suurest, mis jääb merede taha. Meretagune elu sunnib rõõmu tundma kõigest ehtsast ja kenast, mis sul käeulatuses.“ (Mari Tuulik. Abruka ajast aega. 2011)

 

 

 

 

 

 

 

 

Suur tänu mõistagi Runbjarni meeskonnale, kes Ruhnu Karu kindlal kursil hoides meid saarelt saarele purjetas ja nii mõneski merega sinasõprust aitas sobitada. Jahtaga Eestimaa väikesaartele saabumine ja neilt lahkumine on tõepoolest väga eriline tunne, mida tahaks uuesti kogeda!

Ja viimaks eriline tänu kaas-talgujuhtidest Evelinile ja Siivile, kellega koos sai ELFi kirju suve ühte värvikat talguvankrit veetud.  

Järgmise korrani-

Annika, talgujuht

26. juulil Muhus

 

 

 

 

 

 

PS. Siinsamas Koguval ehitavad mehed parajasti Väinamere uisku: http://www.uisk.ee/ On  suurepärane, et üha rohkem vanu traditsioonilisi puulaevu taas tuule purjedesse saab. Ehk õnnestuks lähiaastatel kogu selle laevastiku kaasabil üks korralik väikesaarte talguregatt korraldada.

Advertisements
Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to Mõned päevad hiljem: sekka talguregati esimese etapi kokkuvõte

  1. Pambu ütles:

    Aitäh sullegi, Annika, et võtsid meid läbi mere, metsade ja toredate inimeste vedada…
    Ja et seda reisi veelgi muhedamaks muuta, lugege läbi Jüri Tuuliku “Abruka lood”. Uskuge, pole paremat kõhulihaste trenni kui saare inimeste pajatused.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s