Tänase päeva hommikusöök kujunes kiirsöömiseks, kuna meile järele tulnud bussijuht teatas, et tal on väga-väga kiire. Võileivad ja pudruga kuhjatud lusikad ning kohvist triikis kruusid haarati näppu ning manustati kiirelt bussiralli ajal. Pärale jõudes selgus, et meie tööplats oli eeldatust palju kaugemal, kuhu bussil paraku ligipääs puudus.
Töömaa oli Osmussaare omast erinev ja mõnede meelest oli siinne töö kergem, teiste meelest aga raskem. Vormsi kadakad olid rääbakamad ja mändide rohkuse tõttu meenutas tänane töö pigem metsa langetamist kui kadakate harvendamist.
Viilida võib ka nii 🙂
Tänasteks külalisesinejateks olid verejanulised parmud, väledad sisalikud, tigedad herilased ja sähviv äike. Vihmast rääkimata.
Tühjaks muutunud kõhtu lohutas lõunasöögina taas! kausike maitsvat frikadellisuppi.
Päeva lõpuks tegime vihmasabina saatel viimaseid töiseid pingutusi ning teel bussi juurde tabas meid korralik paduvihm, mis leotas läbi kõik, kapuutsist kummikuteni. Tagasiteel tegime poes kiire “saunatarvetepeatuse” ning “kodus” ootas talguliste külmunud kehasid
kuum saun ja mõnusalt soe kartulipuder hakklihakastmega… njämm 🙂 Tundus, et vahepealne tsivilisatsiooniga kaasnevate hüvede nautimine ei õigustanud ennast ning nüüdsest valmivad meie eined taas elaval tulel me endi kätetööna.
Staažikamad ja tugevamad talguregatilised leidsid pärast sauna veel jõudu kohalikku kultuuri(m)ellu sukelduda.
Samal ajal veetsid ülejäänud mõnusalt aega soojas ja hubases Rumpo teabekeskuses. Siit saadamegi teele selle postituse ning soovime kõigile meeldivat õhtut ja kuulmiseni juba homme!
