Kessu töine chill pühapäev

Hommikul täpselt üks nädal enne II regati finišit leidis lõpuks aset tutvumisring. Jah, aga teada-tuntud tõde on, et tööga lõimub ikkagi kõige paremini. Eriti raske tööga. Jätkasime eelmise aasta talguliste jäetud kadakakuhilatest aialattide ja -postide väljavõlumist. Nendest pulkadest saavad tulevikus lambaaiad, kui herefordidele ja kitsedele seltsi tuuakse. Lambad on end ajalooliselt tõestanud eriti hea rohu- ja kadakapügajatena.

Kardetud öiste külaliste asemel (kitsed magamistoas!), tulid meile päeval külla kaugeltnurga talgulised. Luitemaa ja Pivarootsi talgute väljamaalaste grupp pidas talgutevahelist pühapäeva. Meie laagrilõkkel valmis eksootiline nuudliroog ja Kesselaid näitas end oma parimaist külgedest.

Õhtu pakkus higistele talgulistele meeldiva üllatuse. Õigemini oli see talendikas Kaido, kes sai jutule saare teise nuka pererahvaga ja rääkis meid keset abajat seisva ülimõnusa ujuvsauna lavale. Järgnev pilt ütleb rohkem kui…

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

II etapi algus Kesselaiul

Nagu eelnevas postituses juba mainiti, õnnistati meid äikesevihmaga juba Virtsus kui me viimast talgulist laevale ootasime. Paljudel meie seast olid lootused kõrgetele tormilainetele, kuid kahjuks oli meri rahulik mis rahulik. Pinget kruttis vaid tõsiasi, et Kesselaiu-Indreku sadamas pole 1,8m süvisega laev kunagi käinud ja mingi võimalus oli jääda madalikule. Paraku ka ses osas laabus kõik liigagi libedalt vaid mõningast muda põhjast üles keerates…

Indrek oli meil loomulikult perega vastas, suurima abivalmidusega juhatas ta meid uudsesse potentsiaalsesse laagripaika ning tegi ATV-transat. Üle sai kaedud ka eelmise aasta tööplats, kus homme töö suure hurraaga algab.

Meie laager iidsete kiviaedade vahel meenutab taas elluärganud küla. Külaasukate nimekirja kuuluvad ka terve seltskond uudishimulikke hereforde ning kitsed. Täielik harmoonia :). Sellegipoolest teab iga talguline, et meie aeg Kesselaiul on piiratud ning nii kutsusid terve õhtu jooksul ühte ja teist talgulist uued avastamata rajad, mistõttu jäi, patt tunnistada, tegemata tutvusring. Aga homme on ka päev!

Anonüümne talguline.

Rubriigid: Telguregatt2011 | 1 kommentaar

… tund aega hiljem

Khm… ausalt öeldes istume tund aega hiljem ikka veel sadamas ja vaatame lahkuvaid paate, praame ja busse. Nüüd peaks vist küll minema hakkama…

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Talguregati 1.etapi otsade üleandmine (operatiivpostitus)

Istume Pambuga parajasti Virtsu sadamahoones, naudime tsivilisatsiooni naastes jäätist ja kohvi ning aknast 2. etapi talguliste moona laadimist Runbjarnile. Uus talgujuht Andreas saab meilt päranduseks mitu kasti “nädala ringvaatega”. Koduseks saanud jahtalt on kuidagi kurb lahkuda… Saabuv vihmahoog õnnistab uue seltskonna kenasti sisse. Ja siis ta annabki otsad. Nüüd kurss Kesselaiule…

 

 

 

 

 

 

 

Lehvitavad triibusärkides Pambu ja Annika

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Viimane tööpäev Abrukal

Möödunud öösel oli ilm täitsa vaikne ning seega said inimesed end välja magada, juba pool kaks öösel oli viimne hing lõkkeplatsilt minema läinud ja telki roninud. Kui saarevanem Rein varahommikul veel unetutega lobiseda lootis ei leidnud ta mitte kedagi eest.
Täna, viimase tööpäeva hommikul, möödus hommikusöök vägagi sujuvalt, ning talgulised said juba kella poole kümneks metsa. Saemehed olid enne töömetsas suurel kogusel oksi ja puid langetanud, tööd oli tunduvalt rohkem kui eilsel päeval.
Jõuti metsa, hüpati veokikastist maha ning võimeldi ringis, et töö libedamalt tehtud saaks. Siis hakati puuhunnikuid laduma ja oksi hunnikusse lohistama.

Palavust oli samapalju kui varem ning paar talgulist olid parmude ja sääskede toitmisega leppinud ja jaheduse nimel oma jakid ja pluusid maha jätnud. Mõni neist sai selgeks ka nipi, et oksi kandes peab olema üks käsi piisavalt liikuv, et needsamad putukad enda pealt minema ajada. Oks hunnikus, võib veidi ringi vaadata ning ilusat Abruka (valmivat) puisniitu imetleda. Leppade ja kaskede ja sarapuude vahel vilus on aegajalt ka väga teretulnud jahe tuul, päike valgustab laiguti maad ja seal leiduvaid väikeseid vahtrahakatisi, kuutõverohtusid ja ussilakkasid.
Lõuna saabus nagu kord ja kohus täpselt õigel ajal. Vahtra talu perenaine oli lahkelt keetnud tubli supi, mida kännu, kivi või puuhunniku otsas kaasavõetud kausist süüa sai. Seekord ühinesid ka saemehed meiega, mille üle kõigil vist hea meel oli, sest sel ajal kui nad sõid ei olnud neil võimalik rohkem oksi lõigata ja seega meile tööd juurde tekitada.
Täna oli talgutel ka esimene langenud – Kadri põrutas oma sõrmusega sõrme paiste ja toimetati Kuressaarde kenade arstide juurde, et sõrmus sõrmest saada. Sõrmus õnnelikult sõrmest, kasutas ta juhust ning läks soomlaste vahele Kuressaare Ooperipäevadele, ning juhtus täpselt sellele kontserdile mida ta ka näha tahtis. Õhtul kihutati Reinu kaatriga Abrukale tagasi.
Teised jätkasid veel metsatööd, ning esialgselt lõputu tunduv töö muudkui vähenes. Eriti küll seetõttu, et saemehed viskasid ka saed puu alla ja ühinesid koristustöödega. Harvade kommipausidega sahistati ringi, ja täpselt siis kui kell viis sai, sai ka töö otsa, ja nagu kontoriinimestele kohane ei liigutatud pärast kella viite enam oksagi. Roniti autosse ning hakati mere poole sõitma.

Poolel teel kuumenes vana masin üle ja talguliselt läksid jala ujuma. Koju tagasi jõudes ootas meid ees värskelt perenaise värskelt küpsetatud kook, mis kiiresti otsa sai, mistõttu hakati ise veel üht kooki valmistama. Ka saun oli soojaks ja lõkkele tuli alla saanud.
Enne õhtut mindi veel Abruka lõunatipus elavaid šoti mägiveiseid vaatama. Taluabiline Kristjani poolt dresseeritud veised jooksid pasunahüüde peale kohale ning said inimestelt leiba. Tüdrukute sõnul lõid vasikad nunnumeetri lakke.


Õhtul söödi head seitsme kukeseenega valmistatud väga maitsvat pastarooga ja äsja valminud küpsisetorti. Siis koguneti lõkke ümber ja lauldi ühiselt loodud luuletus Heeringa Loo viisil. Iga talguline kirjutas pimesi ühe rea, ning kokku sai järgnev luuletus:

Ruhnu Karul sõites üle vee
Meri sillerdab ja laine loksub
Purjekas teeb merre pika tee
Paadi mootor justkui süda tuksub

Merekarud, väitsad vööl
Vaatan välja, tahaks verd
Langevad tähed igal ööl,
Kapten ahtris künnab merd

:Kokk ja kama, kokk ja kama, ikka jälle sama jama,
Tuulevaiksel ööl hernesupp, uhhae ja kama:

Seisan roolis silm on pilus
Oh Riida köök kuis olid hea
Õlu oli külm ja elu oli ilus
Suitsust ilmub karvane lehmapea

Ja talgulise rind mulksub
Kajakate kutsuv kisa
Süda rõõmsalt rütmis tuksub
Anna mulle rohkelt lisa

Ruhnu Karul sõites üle vee
Jahta tegid Rannarootslased
Purjekas teeb merre pika tee
Abrukal on kaunid kased

Laulsime refrääni Põdra Maja viisil ja sõnu Heeringa Laulu viisil
Siis lauldi veel mõned toredad viisid ning mindi hea tujuga magama.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Abruka lood

Nonii, Abruka esimene tööpäev on edukalt õhtusse jõudnud! Vabandame, et te meist varem ei kuulnud – kuid siinmail kulgeb aeg omasoodu ning Wifi levib ainult sadamas. Siin me siis istume kahe talgujuhiga ööpimeduses Abruka uuel sadamakail, taustamuusikaks laineloks ja sirtsude vaikne siristamine.

Abruka lugude alguseks võiks lugeda juba möödunud ööd, mil meid külastas vihasemat sorti äike. Õhtul horisontaali seades ei osanud me ilmselt ette aimata, et öösel ootab ees korralik eriefektidega vaatemäng koos vihmavalanguga. Magusa une sõpradele tundus, et sõda kestis terve öö. Neile, kes kella tunnevad, et ainult kella ühest viieni. Üks vapratest talgulistest jälgis tervet tulevärki algusest lõpuni meie söögiterrassilt, sõbrunedes seejuures kohaliku kassiga. Kummalegi ei meeldinud ei äike ega vihm.

Niisiis vaatasid hommikusöögi ajal poolikuks jäänud öö tõttu vastu üsna loppis näod. Aga silmad lahti saanud, pudrud kõhus ja läbiligunenud asjad kuivama pandud, suunati meid teenelise GAZ-63 kasti ja reipal käigukastikriginal algas sõit tööpõllule. St. töömetsa. Meie tööks on aidata Abrukal taastada kunagisi laialehelisi segametsa puisniite. Saemehed olid varem hoolega võsa langetanud – ole aga mees ja korja oksad kokku! Peenemad ühte hunnikusse ja potentsiaalne talveküte teise. Taastatavale puisniidul plaanitakse karjatada šoti mägiveiseid ja kasvatada Abruka Reinu sõnade järgi seeni, marju ja puuke. Viimaste puudust pole siin muidugi juba praegugi, rekordiomanik loendas praeguseks 12 puuki. Ootame uusi võistlejaid ja kaalume Miss Puuk 2011 tiitli väljaandmist.

Töö tehtud, puugid loetud, kiire ujumine ja vägagi värvikas eksursioon sama suurepärase veoautoga Reinu juhtimisel selja taga, saime teada enam-vähem kõik, mida Abrukast teada tasub. Õnnelikumad suutsid silmata veel merikotkast keset metsateed, tiivad ulatumas ühest teeservast teise. Reinu vapper saatja Simmu jälitas autot andunult terve tee ümber saare, toimuvat ka valjusti kommenteerides.

Täna sai nauditud ka talguliste endi kokakunsti. Kaisa valmistatud kama-pannkoogid, Kaido ja Georgi grill ning muu sinna juurde kuuluv koos saunaga pani päevale väärika punkti. Saame aru, kui te meid kadestate!
Ja muuseas: homme annab talguliste Abruka toimetamistest Kadi raadiole intervjuu Vahtra talu peremees ja saarevaht Rein Lember. Püsige lainel!

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Üle vee – Manijalt Abrukale

Kolmapäev oli merepäev. Hommikul jätsime Riida talu pererahvaga hüvasti, kaasas Ülle tehtud imehästi lõhnav pannipitsa ja kastitäis värskeid kurke. Pidavat merel loksutamise vastu aitama. Ladusime oma killavoori Riida kastiautole ja suundusime ootusärevuses sadama poole. Pool tunnikest lastimist ja 9.35 “andsime Manijal otsad”.

Kõik sujus hästi, ent nii mõnigi nägu reetis teatavat ärevust – kuidas ikka merereis üle elada, mis siis kui tuleb torm? Kas tuleb ikka hea mereilm nagu kapten lubas? Aga pettuda ei tulnud kellelgi. Ja nagu kapten lubas, oli ilm pikaks merereisiks ideaalne – päike säras ja puhus paras pärituul, et heisata kolm purje. Pikem seilamine järgmisele tööpõllule Abrukal võis alata. Sissejuhatuseks sai tüürimees Rauno abiga masti heisatud ka ELFi lipp.

Runbjarni tüürimees korraldas talgulistele pardal ka temaatilise merekooli ja sõlmede sidumise praktilise õppuse. Saime laevaterminoloogias ikka jupp maad targemaks ja mõned sõlmedki selgeks.

Aeg-ajalt ilmutasid päid ka uudishimulikud hülged. No mida sa hing veel ihkad! Olud olid nii mõnusad, et kõigil tekkis korraga tohutu loomepuhang, mille peale Georg ja Siivi kirjutasid kokku talguregati laulu. Loodame selle siin ilmutada niipea, kui autoriõigustega on kõik klaariks saanud. 🙂
Merereisi tipphetk ehk “ekvaator” oli punktis 58.13,57 N ja 23.46,42 E – sooritati ühishüpe sillerdavasse merre! Kõige paremad stiilipunktid said Georg ja Kaido, kelle hüpetes oli nii kõrgust, kaugust kui graatsiat. Hindamiskomisjoni kuulusid tüürimees ja pardalejäänud.

Pea 7 tunni möödudes paistiski Abruka. Kõigil näos rahulolev pilk ja päikesest poolpõlenud ninad. Ehkki Abrukal oli pisut pilvine, oli vastuvõtt soe ja maitsev – Abruka Reinu juurde jõudes ootas meid hõrk kalasupp. Kõik oli täpselt nii, nagu peab. Kuniks öiste eriefektideni…

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Viimnepäev Manijal

Hommik algab kurjakuulutava pilvisusega, kuid ei kulu kauem kui traditsiooniliselt ülimaitsva pudrusöömise aeg, kui selgub, et ilmataat on otsustanud meie talguplaane siiski mõnusa ilmaga toetada. Ei olnud küll lauspäikest, kuid mõnus ehteestimaine pilvesombune ja tööks igati soodne ilm pani talgurahva liikuma. Esimeseks tööks oli eelmisel päeval kokkuriisutud roo ja heina põletamine. Meie suureks õnneks olid põlluomanikud päri, et põletada tohib nende maa peal. Seetõttu jäi suurem kõrkjakuhjade logistika ühelt põllult teisele tegemata ja saime kohe asja kallale asuda. Nagu ajalugu näitas, kujunes sellest terve päeva pikkune tegevus. Tulesüütamine, millest võtsid osa kõik talgulised, käis diisli (eriti toore pillirookuhja hävitamiseks) ja ühe tagasihoidliku pappkasti abil. Siiski ilmnes, et 20 inimesele sellest tööst muuks ei jätku kui silmailu, sest roopõletus nõudis palju aega ja ühe või kahe inimese pühendumist. Nii otsustati kaht tulehunnikut jätta valvama väike grupp aktiviste, teised talgulised jagunesid aga Riida talu töömaadele. Osad viskasid laudast lambasõnnikut välja, osad rohisid köögiviljapeenraid, teised jällegi vabastasid mustsõstrapöösaid nõgestest.

Esimese aktivistide grupi närvikava hoidis erksana kamp sõbralikke šotlasi, kellest üks, nimega Emma, üritas oma poolt tonni puhast armastust avaldada läbi tossu tormates ja sülle hüpates.

Päeva lõpul võtsid osad ette jalgsi veematka Hanilaiule. See oli veidi hirmutavgi, sest kuna merepõhi on siin väga kivine, siis panime veematkaks jalga kas kummiplätud või sandaalid, kuid sügavas ja pehme põhjaga vees kippusid need põhja kinni jääma. Harilaiul tervitas saabujaid kormoranide ja kajakate koloonia.

Päeva lõpul ootab meid saun ja superhea õhtusöök, enamik meist proovib ära ka Riida talu ülihea mustikajäätise. Päike loojub imekaunilt vette. Elu on ilus, kuid kahjuks peame veel täna öösel asjad kokku pakkima, sest homme stardime vara.

Õhtul seilas uhkelt Manilaiu sadamasse ka Runbjarn. Terve meeskond (st kapten ja tema esimene abi) on hetkel saunas. Kapten ennustab homseks meresõiduks soodsat tuult purjedesse.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar