Uneurgude-eelne postitus

Päeva kokkuvõttena lühidad loendustulemused: talgulisi jätkuvalt 19, murdunud vikateid -2, mereskäike 2-3, puhastatud kõretiike 2, uudishimulikke veiseid umbes tosin, lihapalle loendamatu hulk…

Õhtune Pärnu Filmifestivali eri Manija külakeskuses kujunes Mark Soosaare kommentaaride saatel mitmetunniseks. Manijal Soosaare enda poolt 1985. a filmitud “Kosklad” aitasid selgitada saarerahva ammust traditsiooni kosklate pesakastide püstitamisel linnumunade korjeks. Saime arutleda ka hülgepüügi traditsiooni taastamise teemadel.

Enne magamaminekut väike mõistatuspilt:

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Töönädala algus Manijal

Juba varavalges asus meie talguseltskond Manija kõrelompide poole teele. Seljas koorem vikateid, hange ja rehasid. Ei anta siin talgulistele asu, kõik mansakad rakendatakse kohe tööle. Proviant tuleb Riida pererahvalt ikka ausalt välja teenida….

Nonii. Tegelikult me natuke luiskame. Päriselt ka! Kõretiikide puhastamiseks tuleb kasutada roovikateid, mis kipuvad ruttu nüriks minema ja sestap vaja aeg-ajalt luisata. Pillel tuleb viimane eriti hästi välja. Tugevamatel tegijatel nagu nt Kaido õnnestus üks vikat juba ka pooleks niita. Kui see korralikult ära luisata, saab suurepärase habemenoa. Taaskasutus ikkagi.

Eileõhtune soojenduslaulupidu kestis varaste hommikutundideni. Kolmapäevaks vaja parimate merelaulude repertuaar ikkagist meelde tuletada. Pärast rikkalikku hommikusööki juhatas Riinu Rannap meid kõrelompide poole teele. Valitud said ülesandeks kummikutega keset lompi ronida ning vikatiga sealt roogu niita, et kõrede vaateväli ikka piisavalt avar oleks. Teised vihtusid kinnikasvanud lombi ümbert üle pea kasvanud roogu niita ja seda kokku kuhjata. Uhh, keskpäevane päike kõrvetab kuid samas on arhailisi töövõtteid taaselustada päris tore. Igaüks leiab siin vaikselt oma. 

Enne lõunasööki kiire kosutav ujumaskäik. Riida usinad perenaised on valmistanud suurepärase potitäie hernesuppi ja magustoiduks saiavormi kisselliga, nämmm… (selle pildi lisame hiljem). Pärast väikest siestat mõned tunnid tööd ja siis ootab meid juba Pärnu Filmifestivali eriseanss ELFi talguliste jaoks kohalikus külakeskuses! Suvi ja saared kuuluvad kokku, proovige ka.

Ja lubatud magustoidu pilt:

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

1. päev – Munalaid-Manilaid

Ahhoi! Regatt on alanud ja talgulised Manijal. Alagruppi kuuluvad Heivi, Ülle, Marge, Britte, Kaisa, Vaike, Georg, Aavo, Piret, Martti, Kaido, Epp, Anneli, Pambu, Pille ja kaks Kadri. Pootsmaniteks on Annika ja Evelin.

Regatt algas suurejooneliselt – 5 minutilise paadisõiduga Munalaiust Manilaiule. Kapteniks Riida talu Tiit. Paat oli väike, aga turvaline ning saarele jõudsime kahes jaos. Ehkki kui hoogu võtta, võiks saarele ka hüpata või joosta, nii lähedal mandrile on see. Õnneks meri oli sõbralik ja jõudsime kõik kohale.

 

 

 

 

 

 

 

Säädnud end mõnusalt Riida talus, kus taaskord talgulisi võõrustatakse, sisse – kes magamiskambritesse, kes paati, kes telki, ootas meid tervituseks suurepärane lambapraad. Keele viis alla!

Manija on üks äraütlemata tore saar. Suurust on oma 1,9 km², saare kõige laiem koht on pool kilomeetrit ning peaaegu igalt poolt, kust vaadata, on meri ära näha. Saarel on tervelt üks tee, mis lookleb piki saare „selga“. Nii saabki teel sadamast saare teise otsa Riida tallu, ära näha suurema osa saarest. Riida talust edasi jääb veel Eesti ainuke viltune majakas ja siis on järgmine peatus juba Kihnu.

 

 

 

 

 

 

 

Manijale tulime ikka saare kõige olulisema püsiasuka juttselg-kärnkonna ehk kõre pärast. Manilaiul ja Kihnus kutsutakse teda ka ronijaks konnaks. Et Rahvusvahelisse Punasesse Raamatusse kantud haruldane kõre end Manijal püsivalt hästi tunneks, aitame parandada tema elutingimusi ja korrastame kõrele sobilikke lompe – puhastame neid sinna kasvanud pilliroost. Töödejuhatajaks on mõistagi Eesti parim kahepaiksete asjatundja Riinu Rannap.

Taevas on apelisinikarva ümmargune kuu ja sääsedki on talgulised üles leidnud. Täna on Vollil sünnipäev ja kitarr juba mängib.

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar

Head talgusõbrad!

Juba sel pühapäeval (17. juulil) algab ELFi Talguregatt, mis on kahenädalane kosutav merereis Eesti väikesaartel, et teha looduskaitselisi töid ja saada osa mereelust.

Lustakale töö- ja puhkereisile imelises looduses ja seltskonnas stardib sobivalt suur hulk talgulisi. Talguregatt on jagatud kaheks etapiks.

I etapp 17. – 23. juuli: Manija-Abruka-Virtsu

II etapp 23. – 31. juuli: Kesse-Osmussaar-Vormsi

Esimesel etapil ulatame abikäe Manilaiu kõredele ja rannaniitudele ning aitame taastada vägevat puisniitu Abrukal. Teisel etapil teeme Kesselaiul aiaposte ning aitame taastada väärtuslikke loopealseid Osmussaarel ja Vormsil. 23. juulil randume reisiliste peale- ja mahapanekuks Virtsu sadamas.

Ootusärev jahta veel Tallinna Lennusadamas, kust algab teekond talguliste juurde

Terve talguregati teekonna vältel on siia oodatud värsked päevakokkuvõtted ja vahetud emotsioonid meie talgutel kaasalööjatelt. Kõik videod, pildid ja pajatused on oodatud! Aitame nii kõigil talguliste tegemistega ühel lainel püsida.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Talguvideo

Videomälestus talguregatilt.

Rubriigid: Talguregatt2010 | Lisa kommentaar

14. päev – nostalgiline merereis

Päikeseline hommik tabas meid ringi toimetamas varem kui tavaliselt, sest kell 9 pidi meid Vilsandi sadamast koos kogu killavooriga peale võtma postipaat Marta. Lühike öö pärssis meie hommikust tegutsemiskiirust pisut ning oli nägudele oma jälje jätnud. Aga lõpuks saime peaaegu õigeaegselt kõik telgid, seljakotid, tööriided, rätikud, ujumisasjad, kadakakepid, toiduvarud ja mis kõik veel (uskumatu kogus tavaari!) me kallile Volvole laetud. Ise me enam mõistagi peale ei mahtunud ja väike hommikune jalutuskäik Vilsandil sobis suurepäraselt.

Papisaare sadamast püüdsid enamik meist endale kaasa kilo või paar suitsulesta ning kalalõhna saatel jõudsime Nasva.
Taas pakid vööri  ja Virtsu poole veele!

Ehkki vastutuul ei lubanud purjeid heisata, ootas meid ees muljeterohke merereis. Päike saatis jahtat kogu tee ning aeg-ajalt imestasime selja taha jäävate vihmapilvede üle. Esimesed paar tundi rullusime mõnusalt kergelt säbrulisel sillerdaval veepinnal, laulsime ja pikutasime vaheldumisi. Abruka kohal lehvitasime Reinule ja soovisime talle edukat mägiveiste saabumist sel pärastlõunal.

Samal ajal kui saare varjust Liivi lahte välja jõudsime hakkas ka tuul tõusma ning laevalael olemine muutus võrdlemisi niiskeks. Vihmariided pandi üll ja seilamisrõõm oli veelgi suurem, mis sellest, et suu ja silmad said aeg-ajalt merevett täis. Suuremate lainetega pritsis vesi sisse ka laevakambrisse, kus parasjagu valmis suurepärane makaroniroog. Lahkelt serveeriti seda Runbjarni suurtes kruusides ka laevalael rooli juures seisjatele, kes said pastat väikese mereveelisandiga.

Mõtlesime, et “Ruhnu Karu” on olemas, järgmisele ehitatavale puulaevale võiks nimeks saada “Vilsandi Rebane”, meie majasõprade meenutuseks. Muidu aga oli meeleolu kogu sõidu-, laulu- ja koosolemisrõõmu kõrval veidi nukker, sest sadamasillal terendas talguregati lõpp. Millegipärast tundus, et koos sellega saab ka suvi läbi…

Virtsu lähistel tuul pisut vaibus ning külg-külje kõrval Saaremaa praamiga sadamasse sisenenud, sättis kapten Veljo jahta kai äärde. Väsinud aga õnnelik talguseltskond, kes oli sõrme saareelule jätnud, pudenes taas mööda Eestimaad laiali.

Suur ja siiras tänu kõigile abrukalastele, vilsandlastele ja saarlastele, kes meid südamlikult vastu võtsid ja meil enda juures talgutada lubasid ning kõigile saarte ja maismaa inimestele, kes talguregatti korraldada aitasid. Talguregati II etapi seltskond on võlutud.

Marta vööri pakiti ka pagasile täienduseks võetud saaresaadused

Volvo, Kadri keskkonnaametist ja Koit jäid meist kaile maha

Jahtal sai alustuseks pisut pikutada

... ja merd vaadata.

Kapten Veljo lubas abitüürimeestel roolis kätt proovida

Vaatamata taamal paistvatele tumedatele pilvedele...

... lehvis ELFi lipp kõrgel.

Rubriigid: Talguregatt2010 | 3 kommentaari

13. päev – väikeste imedega

Täna sündis hulga väikesi imesid. Kõigepealt see, et päike tuli välja ja ükski vihmasahmakas ei ilmunudki meid terve päeva jooksul segama. Õhtul andis ta teatepulga üle imekenale kuuvalgusele ja merel vastu peegeldavale tähistaevale.

Justkui imekombel olid täna loomad tõepoolest elutoas – üks eriti jultunud rebasepoiss tungis kööki ja lammutas meie prügikoti mööda põrandat laiali. Ootamatu majasõbra väljaajamiseks moodustunud kiljuv rünnakrühm sulges kõik koridoripääsud ja nii sai väike koheva sabaga prügikoll jälle õue tagasi ehmatatud. Arusaamatult jõudis ta kõige selle käigus ka ühte voodisse oma soolestiku tühjendada.

Saekütuse puuduse tõttu algas tööpäev seekord hoopis sunnitud puhkepausiga, mida sai täna päikesepaistes nautida. Meie pikutamise ajal aga sündis ime Volvoga – enam ei olegi teda vaja käima lükata. Tõe huvides, selles imes ei olnud taevased jõud mängus, vaid remondimehe kätepaar ja mõned varuosad.

Töö läks kui lennates (v.a mõned saagide putitamise pausid), mis muidugi ei ole iseenesest ime, sest me ju tööd ei pelga. Kadakate kuhjad niidul kasvasid nagu nõiaväel. Sinna võib lammastele rõõmuks tekkida päris mõnus karjamaa. Loodetavasti tunnustuseks meie tööle hüüatas Koit (AS Saaremaa Ökoküla): „Oi, milline lageraie siin on tehtud!“, kuigi samas tekkis väike arutelu, et mida ta ikka mõtles, et kas oleks äkki pidanud mõne kadaka rohkem alles jätma. Nimelt Saaremaa Ökoküla lambad tulevadki meie tööplatsile juba järgmisel aastal rohtu nosima. Ise läksime väsinud, kuid õnnelikena bioloogiajaama nosima guljašši à la Vilsandi (iseloomulikeks komponentideks rohke küüslauk ja kadakamarjad, leemes aitas kaasa Spritzer).

Meie Vilsandi-päevadest oli täna esimene kord kui meri kutsus ujuma. Vesi oli vaikne ja väga mõnus, kuigi enam mitte sellele suvele tüüpiliselt soe.

Õhtul ootas meid saun ja kaks kasti imemaitsvat suitsulesta! Saime ka saarevahiga juttu puhuda.
Öö venis pikaks ja need, kes pärast sauna mere ääres saarega hüvastijätuks imesileda merepeegli vaadet nautisid, jõudsid telki alles varavalges.

Algul puhkus ...

... pärast töö.

Aldo avastas kadakakuhjade tugitoolsed väärtused

Rubriigid: Talguregatt2010 | Lisa kommentaar

12. päev – töö, vesi ja vile (laul)

Mis siis täna pildil oli.
Saime jälle koduloomi juurde – lisaks kolmele rebasele on meil nüüd kaks kassi. Üks neist kõndis truisti Epu kannul terve põhjaranniku retke tuletorni juurde. Airi, kes väidetavalt üldse kasse ei armasta, söödab neid tuunikalapastaga, aga juua ei anna – loomapiinaja selline! Indrek on palju humaansem, tema ei taha meie armast neliveo-Volvot piinata ja valab talle iga natukese aja tagant juua. Selle eest teenib Volvo meid ausalt, muidugi peale seda, kui oleme ta käima lükanud. Siis tema sõidutab meid isegi läbi lompide ja mere tööd tegema ja meie paneme kõigepealt vihma peletamiseks riided kuivama. Veel varem, enne kadakate vahel minekut, oleme vihma peletamiseks laulnud „Päikeseratast“. Uus jalanõude mood on osalt rahvuslik (Leiburi must leib), osalt põhjarahvuslik (Fazer). Ahjaa, kütus sai otsa, nüüd töötavad riistad kondiauru peal. Saekett läheb nagunii pidevalt krussi.

Strateegilised toiduained nagu või ja hapukoor said ka otsa, lisaks on osad meist juba kolmandat päeva ilma tubakata sellel saarel.

Tegelikult oleme ülivägaekstraultrahüpersuper rahul!

Kui me kuivaks oleme saanud.

Ja sauna.

Öisest tormist ei tea mina midagi. Ma andsin alla peale kahte poolmagamata ööd, mil kuppeltelk väänles, lapikuks väändus ja plagises, ja kolisin majja. Vaprad telkidessejäänud nautisid ekstreemsusi edasi. Kohati tekitas tormi ka kass, kes sooritas telgil batuudihüppeid.

Veel tähelepanekuid – RMK teeb oma matkaradasid üsna märgadesse kohtadesse, edaspidi võiksid nad ka ujumisrajad kaardile kanda.

Päikesekuivatatud keebid

Talgumood

Kaks pead on ikka kaks pead

Noogimaa serval, raja teises otsas on Saaremaa.

6 km vasakule jääb Kuusnõmme

Kassile meeldib Lammastepank ka üliväga nagu meile kõigile.

Huvitav mitu kassi meil homme on?

Rubriigid: Talguregatt2010 | Lisa kommentaar