Lootusetult hiljaks jäänud…

… see lõpupildi ja “lõpuringi” ülesriputamine. See ka ilmekas näide sellest kuidas tegelik elu sind endasse neelab kohe, kui talgutega ühelpool on. Kuni järgmise korrani😉

 

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Seenesoust ja pannikad. Viimane päev Vormsil.

Viimase tööpäeva hommik tervitas meid tasase vihmasabinaga. Olles õppust võtnud eilsest suurest kiirustamisest, sätiti end varakult hommikusöögilauda. Kõik olekski läinud plaanipäraselt, kui mitte hobused, kes seni talgulistega majatrepil sõbrustasid, poleks korraga otsustanud revideerida meie laagrivarustust. Ühesõnaga – lendama hakkasid nii külmakastid kui „huskud“ jms kraam, mida me väljas koormakatte all ladustasime. Harvanähtav on vaatepilt, kus talguline ajab taga hobust, kes põgeneb keefirikott hambus🙂
Kokkuvõttes pidi bussijuht jälle ootama – aga tal oli lõbus.

Töömaal sujus kõik nii nagu töömaal ikka. Erandina eelnenud tööpäevadest sadas pea kogu päeva jooksul peent uduvihma. Seetõttu püstitasime esimese asjana omale suure varjualuse, kus puhkehetkedel vihmakeebid seljast sai võtta.

Et väärtuslikku tööaega kokku hoida, valmistasime lõunasöögi kohapeal. Kui õhtul selja sirgeks lõime ja ära tulles selja taha vaatasime, paistis senise padriku asemel üpris mitmest kohast sinist merevett.

Jätkasime osalemist Olavipäeva ürituste programmis. Kirikus musitseeris vanamuusika ansambel, õhtul oli külasimman. Kontserdile eelnes meie võõrustaja Elle poolt väike ekskursioon kirikus ja kalmistul.

Talgu lõpp kisub vägisi maitsemeelte hellitamiseks – tänu lahkele perenaisele valmistasime endile kaks suurt pannitäit kukeseenekastet, mis sai nii maitsev, et isegi paadunud „seenevastased“ limpsisid oma lusikad hoolega puhtaks.

Toomase korjatud kukeseened

Toomase korjatud kukeseened

Et me juba homme lahkume, siis üllatasid tüdrukud kesköise pannkoogisöömisega. Said tõelised pipipannkoogid. Täpselt keskööl hakkas nõudlikult helisema kellegi taskutelefon. „Kes see siis nüüd veel öösi…“, torises Epp telefoni taga otsides. Kõik pannkookide nautijad kuulsid mandrirahva poolt esitatud mitmehäälset „ta-elagu laulu“, millele sekundeerisime omapoolse õnnitluslauluga.

Ja sellega saabki läbi seekordne Talguregatt. Purjede all ja linnutiivul. Homme jätame hüvasti oma uute tuttavatega (meie võõrustajate ning talgulistega) ja kindlasti loodame taas mõnel talgul kohtuda.

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Esimene tõeliselt vihmane päev

Tänase päeva hommikusöök kujunes kiirsöömiseks, kuna meile järele tulnud bussijuht teatas, et tal on väga-väga kiire. Võileivad ja pudruga kuhjatud lusikad ning kohvist triikis kruusid haarati näppu ning manustati kiirelt bussiralli ajal. Pärale jõudes selgus, et meie tööplats oli eeldatust palju kaugemal, kuhu bussil paraku ligipääs puudus.

Töömaa oli Osmussaare omast erinev ja mõnede meelest oli siinne töö kergem, teiste meelest aga raskem. Vormsi kadakad olid rääbakamad ja mändide rohkuse tõttu meenutas tänane töö pigem metsa langetamist kui kadakate harvendamist.

Viilida võib ka nii :)

Viilida võib ka nii🙂

Tänasteks külalisesinejateks olid verejanulised parmud, väledad sisalikud, tigedad herilased ja sähviv äike. Vihmast rääkimata.
Tühjaks muutunud kõhtu lohutas lõunasöögina taas! kausike maitsvat frikadellisuppi.
Päeva lõpuks tegime vihmasabina saatel viimaseid töiseid pingutusi ning teel bussi juurde tabas meid korralik paduvihm, mis leotas läbi kõik, kapuutsist kummikuteni. Tagasiteel tegime poes kiire “saunatarvetepeatuse” ning “kodus” ootas talguliste külmunud kehasid
kuum saun ja mõnusalt soe kartulipuder hakklihakastmega… njämm🙂 Tundus, et vahepealne tsivilisatsiooniga kaasnevate hüvede nautimine ei õigustanud ennast ning nüüdsest valmivad meie eined taas elaval tulel me endi kätetööna.

Staažikamad ja tugevamad talguregatilised leidsid pärast sauna veel jõudu kohalikku kultuuri(m)ellu sukelduda.
Samal ajal veetsid ülejäänud mõnusalt aega soojas ja hubases Rumpo teabekeskuses. Siit saadamegi teele selle postituse ning soovime kõigile meeldivat õhtut ja kuulmiseni juba homme!

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Vormsil ehk tasapisi tagasi tsivilisatsiooni

Alates tänasest muutub meie logiraamat blogiraamatuks, sest maabusime Vormsil ja jahta, meie truu kaaslane ning tema tubli laevameeskond lehvitasid meile hüvastijätuks ja andsid lootust, et seilame kunagi kindlasti veel.

Sadamakail olid meil vastas uued võõrustajad – Elle Keskkonnaametist ja Meelis MTÜ-st Läänerannik.
Päev oli juba lõunas ja seepärast teinegi pool planeeritud esmatutvuseks saarega. Paljudele kujunes see siiski ka taaskohtumiseks. Siin oli oldud ehitusmalevas, oli varemgi käidud talgutel/välitöödel, Vormsi festaril, teatrit tegemas, laulukoori ja rahvatantsurühmaga esinemas, rääkimata kooliekskursioonidest või rattamatkadest.

Alustuseks viidigi meid kuulama saare aja- ja kultuurilugu. Kõige suurema püsiasustusega väikesaarel on vahva kool ja lasteaed, mille juurde kuulub tänapäeval juba ka väga haruldane kooliaed.

Kooliaed - mõnele nostalgiline mälestus, teisele uudne kogemus...

Kooliaed - mõnele nostalgiline mälestus, teisele uudne kogemus...

Pikaajalised on traditsioonid koduloo õppes, samuti on tugev side põlvkondade vahel, sest koos tehakse ka peenemat näputööd.

Moodsa tsivilisatsiooni juurde tagasi jõudmine tekitas kahetisi emotsioone: osadele tegi rõõmu elekter ja pangakaardi kasutamise võimalus, asfaltteed, teised aga oleksid kohemaid olnud  nõus tagasi pöörduma.
Kokkuvõttes: päev ja õhtune saun andsid võimaluse omavahel mittetöiselt suhelda ja tuttavamaks saada.
Justkui lisaboonusena toimuvad meie saarel viibimise ajal Olavipäevale pühendatud sündmused. www.vormsi.ee

Posted in Uncategorized | Lisa kommentaar

Postitus merelt

Eile oli tõsine tööpäev. Mahavõetud kadakatest vormusid kenad kuhjatised ning tulevastel uutel karja-asukatel on olemas paik, kus end vabalt ja koduselt tunda. Õhtul saime vahva ekskursiooni traktori kärus mööda saart, mis kulmineerus võrratu päikeseloojanguga läänes ning ekstreemse äikesetõusuga idas. Muidu on elu lill, ainult toidunormid vajavad peaaegu nädala väldanud ürituse järel mõningasi ümberarvutusi. Oma sandaale pole keegi küll veel ära söönud. Täna jõuame Dirhami kaudu Vormsi saarele ja seame sammud esmalt kohalikku kõrtsi.

P.s. Lugeja Kadrile vastuseks, et hästi elav vanapaar pole pooltki enam nii üksik – ka majaka all elab nüüd üks pere + muud loomad. Ja Epp tervitab palavalt ja tu(u)liselt vastu!!!

Posted in Telguregatt2011 | Lisa kommentaar

Mõned päevad hiljem: sekka talguregati esimese etapi kokkuvõte

Meie viimane merereisi päev laupäeval, 23.juulil oli sõna otseses mõttes nii kõigutav ja kiire, et tundus mõistlik see koos talguregati 1. etapi kokkuvõttega tagantjärele laiale ilmale lugemiseks kirja panna. Pealegi, nagu me kõik ühiselt Virtsus randudes Runbjarni pardal lõpuringi tehes tõdesime – kogu nädala kirjud muljed vajavad mõningast paikaloksumist ja viimased pildid ilmutamist.

Niisiis – laupäevane lahkumine Abrukalt oli taas ootusärev, kuna pikem merereis seisis ees ning vastutuule tõttu võis oodata korralikku laineloksu. Seda kõike meile tagantjärgi tõdedes tõepoolest ohtralt ka jagus!

Reede õhtul ei raatsinud keegi palju enne kolme magama minna, kuna Reinu lugude vestmine ja ühislaulmine ei tahtnud lõkke ääres kuidagi vaibuda. Kuid varahommikune puder kõhus, laager kokku pakitud ja kogu meie killavoor taas GAZi kasti laotud, transportisid saarevaht Rein koos abikaasa Krista ning sulase Kristjaniga lahkelt kõik meie pere taas sadamakaile. Seal laadisime santsukotid Runbjarnile ning ronisime pärast meeleolukat ühispildistamist laevatekile. Simmu katsetab korraks pardale hüpates laevakoera ametit, kuid otsustab siiski saarele klähvima jääda. Rein ja Kristjan omalt poolt üritavad viimasel hetkel mõnda neidu saarele jäämiseks ära rääkida, kuid sedakorda lähevad läbirääkimised ikkagi luhta. Pambu Abruka ettevõtluse arendamise plaan karakullpuukide aretuseks ja teofarmi loomiseks vajavad veel läbimõtestamist. Võib-olla järgmisel aastal kui me uuesti tuleme (ja me tuleme kindlasti), jätab mõni lisaks puukidele siia ka teise poole oma südamest. Ohjah, Abrukalt lahkuda on kuidagi eriti soe tunne, meie uued sõbrad tänulikult kail järele lehvitamas.    

Peagi kaob tuttav Abruka metsariba kaugemale silmapiiri taha ning avamerele jõudes läheb kohe „lõbustuspargiks“. Jahta kõigub kuis pähklikoor küljelt küljele ja vett pritsib aeg-ajalt üle laevanina tekile. Trümmi ristime peatselt „õuduste kambriks“ – kuna sealt hädavajalike riidejuppide või muu kraami toomine osutub  vägagi kõigutavaks kogemuseks. Sestap püsime kogu kambaga vapralt tekil ja naudime kolmapäevase sõiduga võrreldes täiesti uut merelolekut. Ja see ongi rohkem nagu päris!

Üks Kadridest hakkab peagi Herbertit taga igatsema (kuigi sellist meest me Abrukal küll ei kohanud?!) ja teineteist nad imeväel ka leiavad. Teine Kadri jällegi haarab näpuvigastust trotsides vapralt rooliratta. Talgukoor võtab igaks juhuks ette kogu teadaoleva maismaa- ja merelaulude repertuaari, tegeledes samal ajal vöörisolijate lahkel kaasabil taamal kõikuva horisondi sirgeks ajamisega. Heivi leiab pärast mitmeid mereveega värskendusi endas ikkagi potentsiaali merekooli astumiseks.

Mõne aja pärast annavad osad kohusetundlikumad talgulised oma tagasihoidliku panuse ka Läänemere kalavarude säilitamise nimel… Merereisiks hoolikalt hoitud proviandi tarbimise osas paraku suurt konkurentsi ei teki (ehh, oleks teadnud, oleks metsas rohkem kommi söönud!). Üht-teist pudeneb samas Poseidonile. Õuduste kambris kõige julgemaks käijaks osutub ootamatult Aavo (ilmselt talle meeldisid juba lapsena ameerika mäed ja  tondiloss), kes luugi vahelt kõigi tekilpüsijate palved varmalt rahuldab ja lausa kohvi serveerib. Pikapeale kaob ettevaatlikult kõhtu ka mõni võileib, komm ja baranka…

 

Ühesõnaga, võite aru saada, et igav meil teps mitte ei olnud! Siinjuures kummardus tüürimees Raunole hoolitseva suhtumise eest kõigi heaolu säilimise nimel tekil. Temast saab ükspäev kindla peale väärikas kapten, kes meid veel aastakümnete vältel talguregatil saarelt saarele toimetab.

Keskpäeva kanti tabab tekilviibijaid jahtat jälitavast kõuepilvest jahutav vihmavaling, mis õnneks mõne aja pärast taas möödub ja päikese särama jätab. Kapten otsustab viimaks heisata grootpurje, et meie alus paremini tasakaalus püsiks. Nüüd saab juba trümmis kõiki jäsemeid abiks võttes julgemalt ihuvaevusi kergendamas käia.

Ning oh imet – peagi terendavad taamal järjest Saaremaa ots, Muhu saar, Kuivastu ja Virtsu. Sellega ühes ka 1. etapi talguregati lõpp. Isegi tüürimees tõdeb, et pardalolijad olla kuidagi vaikseks ja tõsiseks muutunud… Aga nii ta paraku kord on, et iga hea asi saab ükskord otsa (ja laevas ongi ainult „otsad“, mitte köied/nöörid – nagu me Runbjarni merekooli läbimisel teada saime).

Mis siis olulisemat Runbjarni tekil peetud lõpuringi põhjal meelde jääb:

–      Mõistagi meeleolukad merereisid jahtaga saarelt saarele, koos sinna juurde kuuluva eripalgelise mere ja pardalt ujumaskäikudega;

–      tõsiasi, kui palju mitmekülgseid elamusi on võimalik ühe talgunädala jooksul hankida – tõepoolest ELFi kirju suvi!;  

–      väike-saarte elu-olu ja looduse oma silmaga nägemine ning viimase taastamisele käed külge panemine;   

–      võõrustajate/töödejuhatajate vahetu olek ja muhedus, ühes nendega kohalikud lood ja juhtumised (eriti Reinu lamba-päästmise lugu, mille oleks pidanud küll linti võtma);

–      värvikas talguseltskond;

–      ja kindlasti palju muud, mille igaüks eraldi enda jaoks alles mõne aja möödudes avastab ning mille pärast talgutele ikka tagasi tullakse.

Palju sellest, mis reisi vältel tegelikult juhtus ega (b)logiraamatusse jõudnud, läheb kindlasti talgufolkloori värvikate lugude jutustamiseks…

Talguregati peaeesmärk – oma kätega saartel looduse heaks midagi ära teha – sai samuti täidetud. Manijal aitasime ühiselt kõretiike puhastada ja rannaniitu hooldada, Abrukal andsime olulise panuse puisniidu taastamiseks.

Nende tööde kõrvalt saime ise kogeda looduskaitse reaalsust ehk seda kui palju aastakümnete vältel väikesaartel toimunud inimtegevuse, karjatamise ja muude muutuste tulemusena on nüüd abikäed taas hädavajalikud, et kaitstavaid kooslusi taastada. Kogesime ka looduskaitsjate ja kohalike entusiastide väljakutset teha selgitustööd eramaaomanike seas nende maade  kasutamisel ohustatud liikide ja elupaikade taastamiseks. Suuresti mandri-inimestena me tihtipeale ei adu, kui keerulised võivad kohati olla inimsuhted väikesel maalapil. Talguregatil nähtu-kuuldu aitas osalejatel kindlasti oma silmaga näha ja paremini mõista, kuidas Eesti väikesaarte loodusel ja selle kaitseks toimetavatel inimestel tegelikult läheb.

Talgujuhina tuleb tõdeda, et ühte talgut ette valmistades ei tea iial, kas ja kuidas lõpuks kõik välja kukub. Hea talgu teevad seal osalevad talgulised, külastatavad paigad, võõrustajad, tehtav töö, nii ühised ettevõtmised kui ise kogetu, lõbusad talgujuhtumised jne. See eriline sünergia tekibki ainult selle talgu ajal, nendes kohtades ja nende inimestega, kes selle loovad. Suur tänu seekordse eheda talguelamuse loomise eest kogu talgugrupile!  

Lisaks erilised tänud meie võõrustajatele ning tööde juhendajatele: Ülle ja Tiit perega Riida talust Manijal, Riinu ja Voldemar Rannap kõretiikide puhastamisel Manijal, Mark Soosaar ja Svea Aavik filmiseansi eest Manija külakeskuses, Rein ja Krista Lember Abrukalt Vahtra talust, saemehed ja abilised Kristjan + poisid, kelle nime paraku ei teagi, kuid kellele kuuldatavasti meie küpsisetort maitses!

 

 

 

 

 

 

 

Viimaks jääb vaid nõustuda Jüri Tuuliku sõnadega: „Meretagused inimesed ei virise. Nad on kannatlikud ja vastupidavad. Mere rahutu, igavesti muutuv stiihia hoiab hinge erguna. Meretagune elu sunnib unistama kõigest kaunist ja suurest, mis jääb merede taha. Meretagune elu sunnib rõõmu tundma kõigest ehtsast ja kenast, mis sul käeulatuses.“ (Mari Tuulik. Abruka ajast aega. 2011)

 

 

 

 

 

 

 

 

Suur tänu mõistagi Runbjarni meeskonnale, kes Ruhnu Karu kindlal kursil hoides meid saarelt saarele purjetas ja nii mõneski merega sinasõprust aitas sobitada. Jahtaga Eestimaa väikesaartele saabumine ja neilt lahkumine on tõepoolest väga eriline tunne, mida tahaks uuesti kogeda!

Ja viimaks eriline tänu kaas-talgujuhtidest Evelinile ja Siivile, kellega koos sai ELFi kirju suve ühte värvikat talguvankrit veetud.  

Järgmise korrani-

Annika, talgujuht

26. juulil Muhus

 

 

 

 

 

 

PS. Siinsamas Koguval ehitavad mehed parajasti Väinamere uisku: http://www.uisk.ee/ On  suurepärane, et üha rohkem vanu traditsioonilisi puulaevu taas tuule purjedesse saab. Ehk õnnestuks lähiaastatel kogu selle laevastiku kaasabil üks korralik väikesaarte talguregatt korraldada.

Posted in Uncategorized | 1 kommentaar

Kaugelt Osmussaarelt

Pärast varajast hommikusööki asusime “lapikest” kadastikku muutma kariloomade elupaigaks. Tihedast võpsikust pargi loomine tundus alguses lootusetu, kuid äsja väljaõppinud hakkajad saetehnika valdajad panid korda vägitegusid. Töö nõudis peale keharammu ka head silma, et kasvama jääksid puud ja kadakad, kes seda tõesti väärisid. Eesti suuruselt 14. saare mõistes oli tehtud töö kindlasti märkimisväärne, kuid hektareid jagub ka homseks ja ülehomseks ja üleülehomseks ja… Kõik ülla eesmärgi nimel karjatatavaid alasid veelgi laiendada. Võrreldes eelmiste saartega töötame kaunis ekstreemsetes tingimustes – nähtud sai nii metalli, traate kui mürske.

Õhtune retk viis meid rannaaladega tutvuma, ühtlasi püüdsime kokku lugeda teele jäävaid pudulojuseid. Tagasi laagrisse jõudsime õhtuhämaruses täis värvikaid elamusi.

Posted in Uncategorized | 1 kommentaar